Sotsiaalmeedias levinud ja avalikkust ehmatanud peksmise juhtum, kus alaealised tarvitasid füüsilist vägivalda endaealise koolikaaslase suhtes, lõppes kokkulepitud karistuste kinnitamisega kohtu poolt selle aasta veebruarikuus.
Advokaat Anu Toomemägi-Kivistiku kaitsta oli sellest juhtumist noor tütarlaps, kelle suhtes taotles prokuratuur isegi tema vahistamist, tuginedes muuhulgas sellele, et alaealine oli politsei huvioriibidis enne seda tegu olnud veidi vähem, kui 100-l korral. Kaitsja vaidles vahistamistaotlusele vastu, sest politsei huviorbiiti sattumise asjaolud olid tõendamata ja ebaselged. Lisaks oli vahistamistaotlus põhjendamata.
Kaitsjatöö tulemusel jättis kohus konkreetse taotluse rahuldamata ning ka kaitsja edasine südikus mitte nõustuda just alles 14.aastaseks saanud kaitsealuse suhtes sõlmima kokkulepet, isegi mitte tingimusliku vabaduse kaotusega seoses ning ka kinnisesse lasteasutusse paigutamisega, viis sihile. Nimelt lõppkokkuvõttes nõustus prokurör, et antud olukorras piisab kaitsealusele Karistusseadustiku (KarS) § 87 sätestatud mõjutusvahendite määramisest ning Pärnu Maakohus kinnitaski sellise kokkuleppe.
Siinjuures ongi oluline, et alaealise poolt toimepandud kuritegu ei saa pidada raskemaks sarnastest täiskasvanute vahel toimepandud vägivallategudest, milliste puhul arvestatakse varasemate karistuste puudumisega ja enamaltjaolt esimesel korral ei nõuta reaalset vangistust. Teiseks, kehtib alates 01.01.2018 KarS § 56 lg 3, mis sätestab sõnaselgelt, et alaealisele võib karistuse mõista või määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Viimast sätet on Tartu Maakohtu praktikas kohaldatud ka näiteks KarS § 184 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo, milleks on narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses käitlemise eest grupis, puhul.
Meediakajastust Pärnu peksmisjuhtumi kohta saab lugeda Õhtulehest