Oleme oma kodulehel avaldanud 22.07.2017. a artikli tuues välja, millised moraalse kahju ehk mittevaralise kahju hüvitise suurused kohtud mõistsid välja kuni 2016 aastani. Vahepeal ei olnud olukord eriliselt muutunud ja seepärast ei ole ka artiklit uuendanud. 2024 aasta kevadel aga tegi Riigikohus märkimisväärse lahendi, mis meie arvates, võiks muuta tulevast kohtupraktikat just mittevaralise kompensatsiooni suuruse osas.
Esmalt tuletame meelde, mis on üldse moraalne kahju, nagu kõnekeeles seda nimetatakse. Seaduses kasutatakse mõistet „mittevaraline kahju“. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5).
Ilmselgelt sellist tüüpi kahju puhul ei ole võimalik kulu dokumentidega tõendada kahju suurust. Seega toimub hüvitise määramine sisuliselt kohtuniku siseveendumuse põhjal. Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Lisaks peab kohus arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.
Nüüd aga tuleme Riigikohtu lahendi juurde, mis on meie arvates oluline lahend mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel.
22.04.2024. a oli Riigikohus kohtuasjas nr 1-22-5835 tühistanud ringkonnakohtu otsuse kannatanule makstava hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus ei mõistnud välja kannatanu soovitud summat (30 000 eurot) märkides, et see ei ole kooskõlas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud kahjuhüvitistega. Hüvitise suuruse juures võtsid maakohus ja ringkonnakohus arvesse Riigikohtu õigusteabe- ja koolitusosakonna analüüsi tervisekahjustuse hüvitistest, mida kohtud välja mõistsid ajavahemikul 1. juunist 2018 kuni 31. maini 2020. Antud analüüsi kohaselt oli KarS § 423 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul kohtute poolt välja mõistetud keskmine hüvitis 6443 eurot, mediaan 5500 eurot. Suurim hüvitis oli 15 000 eurot, väikseim 500. Raske tervisekahjustuse puhul oli keskmine hüvitis 5933 eurot, mediaan 5500 eurot. Ringkonnakohus oli täiendavalt lisanud, et ehkki kohtupraktika muutub, peab mittevaralise kahju eest väljamõistetavate kahjuhüvitiste suurenemine toimuma koos üldise elatustaseme tõusuga.
Riigikohus selgitas, et varasem kohtupraktika ei sea mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Vastasel juhul ei saakski kohtupraktika areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees.
Leiame, et tegemist on olulise Riigikohtu seisukohaga, mis annab võimaluse nõuda suuremaid hüvitisi kui juhtumi asjaolud seda võimaldavad ja see on õigustatud. Antud vaidluses leidis kohus, et hüvitis summas 30 000 eurot on õiglane võttes arvesse, et kannatanu täielikult ei paranegi, teda on juba aastaid vaevanud valud, tervisekahjustusest tulenevad piirangud tema iseseisvale toimetulekule, töövõimele ning sotsiaalsele elule.
Soovitame lugeda antud Riigikohtu lahendit, kus on välja toodud täiendavaid asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta moraalse kahju ehk mittevaralise kahju hüvitise suuruse juures.
Jana Reitsakas
Vandeadvokaat