Blog

Käesoleval ajal saaks tarbijalt nõuda viivist kuni 24 % aastas ja ettevõtete vahelistes lepingutes kuni 73 % aastas.

Enamustes lepingutes on kokkulepitud kohustuste täitmisega viivitamisel viivis. Mõned ettevõtted lisavad võimalikult kõrget viivist lepingusse lootuses, et äkki lepingupartner ei viivita omapoolsete kohustuste täitmisega kartes kõrge viivise maksmist. Teised ettevõtted aga ignoreerivad viivise sätteid ja on suhtumisega “kes see ikka viiviseid maksab”.

Kuigi kõrges viivises kokkuleppimine võib tuua teatud lepingute puhul ka soovitud edu ehk lepingupartner ei julgegi viivitada oma kohustuste täitmisega, kuid tuleb arvestada, et sellega võib kaasneda hoopis teistsugune tulemus. Nimelt seaduse järgi on viivise maksmiseks kohustatud isikul õigus nõuda ebamõistlikult suure viivisemäära vähendamist. Seega kui vaidlus jõuab kohtusse, siis kohus võib ebamõistlikult suurt viivist märkimisväärselt vähendada. Tekib aga küsimus, mis on mõistlik viivis. Kohtupraktikas on mitmeid lahendeid, kus saab näha, kuidas kohus analüüsib mõistliku viivise suurust ja milliseid asjaolusid ta arvesse võtab.

Käesoleva aasta mais avaldas esmakordselt omapoolse seisukoha antud teemal ka Riigikohus (tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16). Riigikohus leidis, et hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleks silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Riigikohus märkis: “Viivise “mõistlik määr” tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuval., Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.”.

Seega käesoleval ajal saaks tarbijalt nõuda viivist kuni 24 % aastas. Seadusjärgne viivisemäär muutub iga poole aasta tagant ja seega muutub ka tarbijalt maksimaalselt nõutav viivisemäär.

Ülalviidatud Riigikohtu lahendis ei märkinud Riigikohus mõistliku viivisemäära ettevõtete vaheliste lepingute puhul. Välistatud ei ole, et kohtud võtavad viivisemäära mõistlikkuse määramisel just selle Riigikohtu otsuse aluseks. Seni aga isiklikult leian, et ettevõtjate vahelistes lepingutes saaks tugineda 2013 aastal Riigikohtu otsuses (tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13) väljendatud seisukohale, mille kohaselt viivis suuruses 0,2% viivitatud summast päevas on mõistlik, kuigi see ületab seaduse järgset viivisemäär märkimisväärselt. Seega ettevõtete vahelistes lepingutes saaks seni rakendada viivisemäära kuni 73 % aastas, kuid tuleks siiski arvestada, et viivisemäär oleks mõistlik arvestades just nende lepingupartnerite omavahelisi lepingulisi suhteid.

Kindlasti tuleb arvestada asjaoluga, et kohtupraktikas on väljakujunenud põhimõte, mille kohaselt ei mõista kohtud üldiselt välja viivist suuremas ulatuses, kui on põhinõue.