Anu Toomemägi-Kivistik kaitseb Harju Maakohtus toimuva kriminaalasja arutelul Jüri Kivitit, kes on kohtu alla antud Eesti Vabariigi hümnina tuntud viisil oma sõnadel loodud teose esitamise eest.
Jüri Kivit ei ole ennast süüdi tunnistanud. Kaitsja toetab süüdistava positsiooni ning leiab, et süüdistus on alusetu, sest süüdistuses kirjeldatud teo omistamine J. Kivitile ei ole juba objektiivselt võimalik, kuivõrd üheski õigusaktis ei ole hümni kasutamine või esitamine reguleeritud. Sealhulgas ei ole hümni viisi kasutamine oma loominguga satiiri või parodeerimise eesmärgil sõnaselgelt keelatud.
Süüdistuses on viidatud vaid KarS § 245 lg-le 1 ja Eesti lipu seaduse § 3 lg-le 2, millest objektiivset koosseisu tuletada võimalik ei ole.
Senine avalikult kättesaadav kohtupraktika käsitleb KarS § 245 lg 1 mõistes kuritegudena Eesti lipu maharebimise, katki tõmbamise, selle peal trampimise või siis põletamise juhtumeid ja need vaidlused on saanud oma lõpu esimeses kohtuastmes valdavalt kokkuleppemenetluses.
Ehkki praegusel juhul on tegemist nö uudse teemaga, ei ole kaitsja hinnangul süüdistusaktist siiski sisuliselt võimalik aru saada, milles täpsemalt prokuratuuripoolne etteheide seisneb. Lisaks ei nähtu süüdistusaktist, milles väljendub subjektiivne koosseis.
Prokuratuur kohtueelses menetluses ühegi asjatundja hinnangut ega ekspertarvamust ei ole pidanud vajalikuks koguda ning kaitsja juhtis sellele korduvalt ka kohtu tähelepanu, mistõttu määraski kohus asjas objektiivse hinnangu saamiseks semiootilise ekspertiisi teostamise. Määratud ekspertiisi tulemist peaks saama siis selgemaks, kas J. Kiviti poolt sõnalises vormis loodu näol, mida ta siis Friedrich Paciuse “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” meloodiaga koos süntesaatoril esitas, on tegemist paroodiaga, satiiriga või siiski teotamisega.
Meediakajastused asjast on leitavad Postimehes.